EINSTEINI SÜNDROOM

Einsteini sündroom on seisund, kus laps ei õpi teistega võrdsel ajal ja määral kõnelema, aga näitab samas vilumust teistes valdkondades, nagu näiteks analüütiline mõtlemine.


On teada, et Albert Einstein oli lapsena oma eakaaslastega võrreldes sõnaaher, kuid selle eest võimekas pusle-entusiast. Arvatakse, et tema huvi puslede jt analüütilist ning ruumilist mõtlemist rakendavate mängude vastu oli seotud temas hiljem avaldunud märkimisväärses võimes oma vaimusilmas erinevate kontseptsioonidega mänglevalt ümber käia.


Ameerika füüsik ja õppejõud Gerard Holton tõdes, et Einstein suutis oma kujutluses objekte ja ideid omavahel efektiivselt kombineerida ja manipuleerida sarnaselt pusle kokkupanemisel töötavate mõtteprotsessidega. Oma maailmakuulsa relatiivsusteooria kohta on Einstein ise lausunud, et olulist rolli selle formuleerimisel mängis tema lapselik mõtisklemise viis seoses aja ja ruumiga. Hiljem täiendas ta, et iga asjalik mõte sünnib kombinatoorse mõttemängu tulemusena ning saavutatud kontseptide taasesitamiseks sobiva keele leidmine on teisejärguline, pingutust nõudev protsess.


On huvitav täheldada kuidas niivõrd suurejooneliste ideede väljatöötamine oli Einsteini jaoks kujutlusvõimest lähtuv lapselikult mänglev tegevus. Kuigi Einstein oli kahtlemata revolutsiooniline geenius, võime puslede abil oma mõtlemisvõimet arendada ka meie ning seeläbi ehk saavutada parema mõistmise sellest harukordsest geeniusest kui ka ülejäänud maailmast.


Erikson, E., H. (1977). Toys and Reasons: Stages in the Ritualization of Experience. W. W. Norton & Company.
Late talker. (14.01.2022). Wikipedia, The Free Encyclopedia. Vaadatud 23.01.22 aadressil: https://en.wikipedia.org/wiki/Late_talker.
Williams, A., D. (2004). The Jigsaw Puzzle: Piecing Together a History. The Penguin Group.